Minu viimased poolteist nädalat oleks justkui ääretult pikad olnud, samas nad on möödunud nii kiiresti. Huvitav, ma polegi ennem kogenud sellist ajalist vastuolu, kuid mul on tunne, et jään seda tajuma veel mõneks ajaks.
Minu elu on võtnud hoopis uue pöörde ja seda just eelmisel teisipäeval kui minu õe suust kõlas: "Kristi....me selle teeme ära!" Eks ma olin juba selle mõtte omaks võtnud, kuid need sõnad tegid kogu kupatuse reaalseks... või enam vähem reaalseks, sest kõik see tundub praegugi mulle pisut mänguna. Ühe ääretult põneva mänguga, mis on mind päris jõuliselt endasse haaranud. Ma ei teagi, kas see on halb või hea...
Neljapäeval leidsin enda juba rooste läinud puusadele taas rakendust, nimelt käisime väikese seltskonnaga kohvikus Pierre salsa õhtul. Ei läinud minutitki kui juba olin sellest muusikast lummatud ning selle õhkkonnaga kokku sulanud. Minus kerkis igatsus võistlustantsu järgi kuid samas sain endale ka salsapisiku. Ma olen kindel, et Pierre'i kohviku põrand ning minu jalad saavad veel väga headeks sõpradeks.
Kõige värvikamaks seikluseks pean siiski oma reisi koju. See algas reede hommikul kell viis asjade pakkimisega, jätkus väikese koristusega, hommikusöögiga ning siis juba teekonnaga Tartu bussijaama. Hetk tagasi olin internetist vaadanud, et Tartu-Kuressaare bussile on 8 vaba kohta. Kuna minu teekond ühikast bussijaama on umbes 7 minutit, ei pidanud ma vajalikuks endale internetist pileti muretsemist. Muidugi ei oska üks noor naiivne neiu arvata, kui pikk tegelikult see 7 minutit on.... Nagu välja tuli, piisavalt pikk, et istuda bussijaamas oma kompsude otsas ja lehvitada järgi täis olevale Kuressaare bussile. Ega siis midagi, nett lahti ning uurima, kuidas nende Tallinna-Kuressaare bussidega ka on.... Taas nett näitas, et 11.45 bussile on 36 vaba kohta. Noor naiivne neiu arvab ikka, et kui hommikul kell 7.15 näitab, et bussis on alles nii palju vabu kohti, siis paari tunni pärast ei saa olukord ometigi palju hullem olla... Rõõmsalt istusin siis esimese Tartu-Tallinn bussile, kus rahulikult silma looja lasin... Tallinnas muidugi selgus, et noor ja naiivne neiu on olnud ikka ääretult naiivne, nimelt esimesed vabad kohad leidusid bussile, mis pidi väljuma kella kahest... see tähendab, et koju oleks ma jõudnud alles kella kuuest...
Õnneks lahenes olukord palju paremini ning Saaremaale jõudsin juba kella kolme paiku...
Kodus oli mind ootamas ema küpsetatud kohupiimakorbid (Oi, neid oli palju, kuid siiski olid järgmiseks hommikuks kõik kadunud) leib, kuklid ning meie pere lemmikuks saanud punane Spier. Hiljem ühinesid meiega veel minu õde oma elukaaslasega ning õhtule pani punkti traditsiooniline Eesti lauamäng.
Tänane algas meil munade värvimisega. Meie puhul on naljakas see, et mune värvides kasutame me alati lisaks sibulakoortele veel igasuguseid maitseaineid, teed, kohvi, tangu, oleme toonud õuest sammalt (seekord rüüstasime ema sõnajalga), kuigi me teame, et tegelikult need munadele erilist efekti juurde ei anna... Siiski on ju uhke ja põnev lisada karrit, tilli ja kartulimaitseainet lootuses, et ehk seekord läheb teisiti.
Päeva jätkasime aga maal, vanaema juures. See on juba kõigile selge, et vanaema juurest tavaliselt veeretakse minema ning seegi kord pole mingi erand (arvestades tänast). Mämmi oli valmis küpsetanud 2 kulitši, teinud suure kausitäie kotlette ja valmis vupsinud ühe ääretult huvitava salati. Lisaks sellele tõi ema lauale pasha..... oeh, mu kõht on liiga väike...Õhtul sai veel saunas käidud ja niisama muljetatud... Kui hea on ikka kodus olla :)
Üks naljakas asi veel - Reedel (üle pika aja) panin ma tähele, sõites mööda Kuivastu maanteed, kui ilus ja huvitav on ikka see minu kodusaar :) Ei tea, kas see, kui märkan ilu teel, millel on varem sadu kordi sõidetud, on märk sellest, et olen liiga kaua eemal olnud?
