Kevad on pugenud südamesse ning motivatsioon on suikunud unne... Liiga vara tulid kevad, mul on veel eksamid ees...

Kuidas ma saan keskenduda teatriteadusele ja saksa keelele, kui ainuke, millele mõelda suudan, on sellel rohelisel vaibal pikutamine, mis minu ühika aknast paistab. Tahan lasta päiksel end paitada, kuid ei saa. Õppima peab siin hallide seinte vahel, halli laua taga (Ja siin kohal ei kasuta ma sõna hall vaid meeleolu loomiseks, minu toa seinad ning lauad ja põrand ongi halli värvi).

Sel nädalavahetusel lähen üle pika aja taas koju. Selline igatsus on peale tulnud. Mitte et siin tore poleks. On! Ka veel kuidas! Tudengipäevad ja meie vahva grilliõhtu (Nendest ehk kunagi hiljem)... Iga päevaga muutuvad kepsutajad TÜ RKAst aina armsamaks :) Üks iganes vahva seltskond on ikka ühte patta sattunud... Aga kodu on siiski kodu, koht, kus ma saan end täielikult välja lülitada ja lihtsalt oleskleda. Kaks päeva puhkust, mida ma ei lase ühelgi eksameid puudutaval mõttel segada. Vägisi kiskusid suunurgad üles, kui seda kirjutasin.

Ja minu mäng? Minu mängust nüüdseks on saanud reaalsus... vist, ega ma päris kindel pole. Aga ikka on ta põnev. Ma tahan näha, kuhu mina selles jõuan ja ma ei mõtle, millisele tasemele, vaid just kuhu MINA jõuan. Kui kaugele oma mugavuseaiast julgen minna, milliseks ma muutun, mida ma saan ja mida ma kaotan. Ma pean end inimeseks, keda üksluisus rusub ning paigalseis lihtsalt ära sööb ja MonaVie hoiab mind liikumises, sunnib mind kasvama, arenema. Seepärast ma seda firmat armastangi (kuigi ma vahel pean endale seda meelde tuletama).

Off the topic: Huvitaval kombel mitmed kõrvarõngad on otsustanud minuga peitust mängida .. You can hide, but you can't run... Ükskord ma leian teid niikuinii!