Vahest tahaks lihtsalt kaduda...
Minna kuhugi peitu
lõigata end lahti kõigest ja kõigist
istuda kuskil täiesti üksi
ja lihtsalt vaadata,
kuidas aeg sekund sekundi järel
mööda jalutab.


Mille paganama pärast on endale nii raske andestada?

Kas oled tähele pannud, et kui paned kõrvaklapid kõrva, hakkab kogu maailm kuidagi selle loo, mis parasjagu sinu pisikesest helimasinast tuleb, järgi liikuma.

See on minu jaoks üks imelisemaid tundeid (muidugi, kui seda ära tabada), kuna sel ajal mina olen dirigent, ülejäänud maailm (selle väiksemadki osad) minu orkester ja kõik liigub minu dikteeritud tempos. Hetkeks kontrollin mina elu, selle igat detaili. Olgugi et reaalsus on teine....

Aga nii palju, kui mina tean, on kõik kontrolli all... Ja mul on vaja seda tunda, kas või mõneks minutiks!