Oh, kui mõttetu on end mõtetega vaevata
Nad algavad nii väikselt ja kasvavad nii suureks,
et pea jääb liiga väikseks.
Nad algavad nii süütult ja kasvavad nii raskeks,
et keha jääb liiga nõrgaks.
Nad algavad nii lihtsalt ja kasvavad nii keeruliseks,
et kokkuvõttes sa istud ja mõtled,
et mille kuradi pärast oli mul vaja
hakata mõtlema.

Täna öösel uinusin kell kaks, tekist koopasse pugesin aga pool üks. Ehk on mul igav... oh, hoidku selle eest!

Nostalganurk

Eile sattusime Maarjaga jutustama meie rebaseajast (nagu see oleks olnud nii ammu) ja oioi, kui hea kõhutäie sai naerda. Kes kraavis käis, kes suitsuruumis võileiba nosis,söögikooma ja muud huvitavad seigad.... neid on rohkem kui küll. Kahju aga, et nii palju kaduma läheb. Ega kõike pole meeles meeles pidada.

Kas teadsite, et iga kord, kui midagi meenutate, paneb teie aju selle pildi täiesti nullist kokku, moonutades nii  iga kord seda mälestust? Seega teie eredaimad mälestused erinevad olnud olukorrast kõige rohkem?

Seda arvesse võttes, kas ongi vaja kõike meeles pidada? Niikuinii mu mälestused valetavad mulle...






Eile kaevasime interneti sügavustest üles ja puhusime tolmu ka ühelt vahvalt filmilt. Meie nautisime seda, ehk naudite teie ka :)

And now I start to run...

Oh, my sweet game.... how you play me..

Ma võtsin selle projekti endale mitte materiaalse kasumi pärast, mida ta pakub, see kõik on boonuseks. Ma alustasin sellega, et end ületada. Ma teadsin kohe, et ma ei ole seda tüüpi inimene, keda üldiselt sellistes ärides saadaks edu, kuid ma olin kindel, et ma tahan end arendada. See on palju rohkemat, kui lihtsalt äri, nii läägelt kui see ka ei kõlaks.

Ma olen mugav. Oi, kui mugav inimene ma olen ja teate, ausalt, see on nii igav. Ma vihkan seda, et ma naljalt ei suuda oma harjumuste kütkest lahti rebida. Ja ma tahan olla rohkem, kui ma olen praegu või vähemalt tunda vähe rohkem enda üle uhkust.. Kuid ma olen laisk! Liiga laisk, et võtta endale ette takistusi, mis võimaldaksid mul kasvada, kuigi ma vihkan paigalseisu..... ja minu laiskus on suurepärane kardin, mille taha peitub minu argus, minu hirm liikumise ees....
Seega ma tusaselt seisan, lasen sellel tundel end vaikselt süüa... või õigemini lasin, sest nüüd on mul minu projekt, mis mind lihtsalt sunnib liikuma. Ma ei saa lubada seisu, kuna see mõjutab liiga paljusid ning läheb sõna otseses mõttes liiga kalliks maksma. Ning nendel samadel põhjustel ei saa ma ka seda projekti jätta.
Ja kuigi on hetki, kus ma tahaks lihtsalt karjuda ja vanduda, tean ma, et see siht, kuhu ma jõuda tahan, on seda kõike väärt.

See on minu "MIKS". Pean seda endale vahel meelde tuletama :)

Nädalavahetusel toimus Poolas suur konventsioon ja oi, kui vahva see oli :) Laval käisid oma jutte rääkimas nii inspireerivad inimesed ja nende jutud olid nii liigutavad. Kõik on lihtsad ja tavalised inimesed. Alustanud veel halvemalt positsioonilt kui mina, mis pani mind mõtlema, et mille paganama pärast ei peaks siis mina hakkama saama?  Ma sain sealt nii palju energiat ja nii suure emotsiooni....

... et nüüd läheb jooksuks! Mulle pole kunagi jooksmine meeldinud, aga teate...
"Ma parem teen mõnda aega sellist tööd, mida mitte keegi teha ei taha, et hiljem elada elu, mida kõik ihkavad"
Tõsi ta on, härra Herr :)
(Taaskord, ei mõtle ma siin vaid materiaalset kindlustust)

Ja veel, ma lihtsalt pean ära märkima, mul on nii hea meel, et mul on selline (vabandage väljenduse eest) "pind pepus" paariline, kellega joosta....

... sest ilma Kadrita, seisaks ma juba ammu oma endises paigas, tusaselt šokolaadi (või jäätist) õgides, vihates olukorda, mille muutmise jaoks olen liiga mugav, laisk ja arg. Seega aitäh, mu armas õde :) Kellegi teisega ei tahakski ma teemanteid püüda!





90 päeva... 90 ääretult põnevat päeva. Elevus ei saaks olla suurem!

1009

Oh, kui hea on jalutada mööda tänavaid, vaadata inimestele otsa ning vaikselt muiates oma peas mõelda "Teie ei teagi, kui eriline on tänane päev minu jaoks!"