5 minutit
Mul on viis minutit, et kirja panna kõik oma mõtted!
Mul on külm, mul on nii külm,
kuid ma keeldun sokke jalga panemast
ei, ärge saage valesti aru,
mul on sokid,
kuid nad on kodus,
seal, kus ma nad jätsin.
Ja mul on igav,
Igav on mul juba ammu.
Ei, ärge saage valesti aru,
asju toimub, oi, ja kuidas veel toimub,
kuid mina ei suuda näha lilli,
liblikatest rääkimata...
Ja mul on peavalud
oi, mul on peavalud
Juba pikemat aega ma olen
lükanud kaugemale
seda halli ust, mille taga ootab stetoskoop,kuna kannatada pole ju hullu.
Homme läheb üle!
Veel pole läinud...
Miski pole veel üle läinud
ja kui läheb ka, siis tuleb tagasi
varem või hiljem.
Ravima peab, kurat...
seda jama peab ravima
leidma rohtu, et olla normaalne.
Kannatada on paha..
paremaks ei lähe
Aga miks ma siis ometi ei helista?
Kõigest üks kõne...
Kõik algab sõnast,
väike tegu..
Võib-olla pole asi veel nii hull,
ma saan hakkama!
Ometigi siiani olen saanud...
Vaiki, sa rumal tüdruk!
Vasta vaid
kui palju peab end lõhkuma
enne, kui inimene vannub alla
oma jõuetusele?
Lase mul murduda...
ometigi lase mul murduda!
Ammugi ei räägi ma enam peavalust...
