Mina ka, kuigi praegu ma mõtlen, et kas see on pelgas mõjutus või on see hoopis silmade avamine. Miski pole ju tegelikult kunagi kindel ja tõde pole nii samuti olemas. Küll aga tean, et minu jaoks on midagi muutunud ja asja vanamoodi on lihtsalt nii keeruline näha. Ükski jupp ei sobi ja kõik on kuidagi võõras.
Midagi, mis oli mulle nii armas, on nüüd muutunud väsitavaks ning see, mis ennem mind nii särama lõi, neelab nüüd sellise hunniku energiat ja ainuke, millele ma mõtlen on see, et kas ma peaksin eemale tõmbuma veel enne, kui kogu see hea ümber lükkub...
Ma tahan sinu juurest ära joosta, kuigi ma tahaks seda mitte tahta.... või õigemini ma sooviksin tahta seda mitte tahta...
Jooksen ikka... nii vaikselt, et sa ei panegi tähele
