Kuidas kõrgete palmide salgus
oli äkitselt kohin nii suur,
ürgne metslane, kui sinul valgus
puusse esimest korda kontuur!
Nagu unes sa tahusid pakku,
pistsid kive ta laugude prakku,
ja siis nutsid, et puu oli tumm.
Kui ent süüdati ohvrilõkked -
sinu pühadust piirasid rõkked,
purjus loitsud ja nõidade trumm -
Siis sa pagesid tundes, et lohtu
ei saa vendadelt enam su nälg.
Kuid su jäliga džunglirohtu
jäi üks leegitsev lapsejälg.
/Betti Alver/
 |
| õhtune igavus ja elevus ja ärevus ja... |
 |
| ja muusika... |
 |
| ja hing.... |
 |
| pooleli .... nagu tavaks |
Väiksed ja armetud mu sammud.
Kuid mis siis,
sest ma ei olegi suur.
Siiski tahan inimeseks saada
kasvada veidike veel.
Või palju?
(Nii palju kui mulle ruumi on antud...)
