Teetass

Kell on peaaegu kaks, tuba on peaaegu valge ja peaaegu tühi. Seal on veel mina, sina ja nemad kaks, kes tegelikult oleksid pidanud juba eelmise bussiga ära minema. Nad vist ei lähegi. Ennem kuulsin köögis, kuidas nad diivani mugavust kiitsid. Ka toidu kohta mainisid midagi head. Ja nüüd, vaadates nende nägusid, ei loe neist välja mingitki vihjet minemise kohta. Tegelikult ei loe neist välja midagi, sest mõlemad juba magavad sellel mugaval diivanil. Sa tõid mulle just tee ning nüüd juba viimased kakskümmend minutit oleme me otsinud head jututeemat. See ei tule meil kunagi hästi välja. Vähemalt mitte siis, kui me seda teha püüame. Õues on hämar ja silmad rasked. Peaaegu sama rasked, kui sinu käsi, mis juhuslikult tahtlikult minu põlvel puhkab. Ma lasen sellel seal olla, sest tunnen selles teatavat turvatunnet. Seda, mida tunnen alati, kui sa juhuslikult tahtlikult mind puudutad. Sa võtad uue teema ning mina vaatan sinu sätitud soengust välja turritavat lokki. Mulle pakub rõõmu mõte, et just praegu, kui sa üritad mind oma tabavate ja vaimukate väljaütlemistega rabada, saab kogu tähelepanu see vallatu lokk, mille isepäisusest sa teadlik ei ole ja ilmselt ka heaks ei kiida. Sa oled vist hoos, aga ma enam ei kuula. Lisan vaid üksikud „mhmhh“ ja „ohoo“, ning seon sinu viimased sõnad küsimusega, mis hoiaksid sind jutuhoos. Mulle lihtsalt meeldib olla sinu juures, tunda sind end kõrval ning nautida kõditunnet kõhus, mida toidab meievaheline füüsiline tõmme. Sinu hääl on muutunud madalamaks. Seda ilmselt väsimusest ja ka sellest bordeoux’st, mille sa külakostiks tõid. Olen andunud sinu häälele, aga mitte sinu jutule, sest minu peas mänglevad mõtted sellest hetkest, mis on just praegu.

Sina ja mina, siin kahetoalise korteri suure toa ahju kõrval, mina oma punaste sokkide, kollase kampsuni ja punaste huulte ning sina oma kirju salli, heleda sviitri ning vallatu lokiga. Ninna tungib värskelt kustunud küünla lõhn ning taustaks mängib suvaline meeleolu muusika. Sina nõjatud oma peaga taha seinale vahetevahel minu poole piiludes ning mina toetamas oma kinniste silmade, kuid ärksa vaimuga sinu tugevale õlale. Tunnen, et sinu käsi liigub minu käe poole, algselt seda õrnalt minu reaktsiooni oodates puudutades ning seejärel selle endale pihku haarates. Sinagi nõjatud oma peaga minu pea peale sõnagi lausumata, suudeldes õrnalt minu juukseid, nagu meil oleks seljataga vähemalt viis ühist aastat ning vähemalt sama palju ees. Nüüd oled sinagi lõpetanud rääkimise ning meid ümbritseb muusikat täis vaikus, mida me mõlemad pühendunult kuulame. Kahe keha täielik vaimne kohalolek harmoonilises ümbruses. Tunnen, et see ongi rahu, puhas ja siiras õnnelikkus ehk isegi hetkeline armastus, mis on saavutatud kahe võõra vahel, kes üksteist teavad. Ja ma loodan, et see hetk kas lõppeks kohe sinu haihtumisega (mitte lahkumisega) või tarretuks täielikult, sest mida rohkem ma tajun selle hetke imelisust, seda argisemaks see muutub, süües iga järgneva sekundiga ära selle lummavust, asendades reaalsusega. Tean, et sõnad rikuvad peagi selle kõik.

Sa võtad ka minu teise käe ja sosistad, et hoia oma silmad kinni. Ma teen nii, nagu palud, ning sa tõstad oma käed minu kõrvadele. „Hoia neid siin ja silmad samuti kinni“ surudes minu kätega minu kõrvadele, eemaldades nii minult kaks minu meelt. Sa surud oma lauba vastu minu oma, ninaga õrnalt puudutades minu oma. Sinu huuled puudutavad õrnalt minu omi. See kestis vaid mõne sekundi, kuid see tundus kui tund. Järsku kogu sinu keha soojus on kadunud. Hoian veel silmad ja kõrvad kinni, kuniks tunnen, kuidas karge külm värske maantee lõhn ninna tungib. Ma vabastan oma meeled, tõusen ning sulgen lahtise välisukse. Paitan ust ja toetun sellele, nagu oleks see sinu keha. Naeratan, pööran ümber ja vaatan neid kahte, kes oleks juba ammu pidanud ära minema, kuid kes nüüd magavad. Keeran tule peaaegu kustu ning lähen oma tuppa. Eemaldan endalt kampsuni, retuusid ning punased sokid ning libistan end värskelt pestud linade vahele. Haaran oma telefoni ning trükin sulle sõnumi „Aitäh, et selle minule jätsid“. Sa ei vastanud sellele, mis oligi hea. Keeran end näoga akna poole, vaatan tänavalampi, kõrvaltoas on need kaks, kes pidid ammu ära minema, ahi ja veel see teetass, mille ma tegelikult meelega tänase meenutamiseks sinna jätsin. 

Hetked, need oodatud, hindamatud, harvad hetked, mida saaks ise juurde tekitada, kuid mille peale tihti ei tule. Mina vähemalt mitte. Aga seda väärtuslikumad nad ehk on. 

Olen vist vanaks jäänud või on minu väärtused muutunud, ei teagi, aga uus aasta tuli seekord kodus, kamina ees, pastat süües, lastešampust juues ning juba kella ühest magama minnes. Järgmine päev aga tee, võileibade, küpsiste ning kümnekilomeetrise matkaga Tartu linnas, mis siiani oli eksisteerinud vaid kaardi peal. Igal linnaosal on omad võlud, isegi Ropkal, sellel toredal tööstusrajoonil, millesse astudes tekib tunne, et oled sattunud hoopis teise linna. 

Mis seal küll on?

Mõned kollažid mõlemast kodust

Tartust...

...ja Saaremaast

Vahepeal käis mul õde külas. Pole ammu olnud sellist sisterly aega, aga nüüd saime seda jälle tunda. Ühtlasi viis Jüri meid koertenäitusele, mis minus taas väikese tüdruku välja tõi. Mis teha, koerad mõjuvad minule nii. Koerad ja üllatused. 

Peale selle on olnud töö ja kool ja eksamid, nii nagu viimasel ajal mul tavaks. Seepärast olen neid hetki, mis rutiinist välja tõmbavad, nii hindama hakanud.