Hetked, need oodatud, hindamatud, harvad hetked, mida saaks ise juurde tekitada, kuid mille peale tihti ei tule. Mina vähemalt mitte. Aga seda väärtuslikumad nad ehk on. 

Olen vist vanaks jäänud või on minu väärtused muutunud, ei teagi, aga uus aasta tuli seekord kodus, kamina ees, pastat süües, lastešampust juues ning juba kella ühest magama minnes. Järgmine päev aga tee, võileibade, küpsiste ning kümnekilomeetrise matkaga Tartu linnas, mis siiani oli eksisteerinud vaid kaardi peal. Igal linnaosal on omad võlud, isegi Ropkal, sellel toredal tööstusrajoonil, millesse astudes tekib tunne, et oled sattunud hoopis teise linna. 

Mis seal küll on?

Mõned kollažid mõlemast kodust

Tartust...

...ja Saaremaast

Vahepeal käis mul õde külas. Pole ammu olnud sellist sisterly aega, aga nüüd saime seda jälle tunda. Ühtlasi viis Jüri meid koertenäitusele, mis minus taas väikese tüdruku välja tõi. Mis teha, koerad mõjuvad minule nii. Koerad ja üllatused. 

Peale selle on olnud töö ja kool ja eksamid, nii nagu viimasel ajal mul tavaks. Seepärast olen neid hetki, mis rutiinist välja tõmbavad, nii hindama hakanud.