Kell on peaaegu kaks, tuba on
peaaegu valge ja peaaegu tühi. Seal on veel mina, sina ja nemad kaks, kes
tegelikult oleksid pidanud juba eelmise bussiga ära minema. Nad vist ei lähegi.
Ennem kuulsin köögis, kuidas nad diivani mugavust kiitsid. Ka toidu kohta
mainisid midagi head. Ja nüüd, vaadates nende nägusid, ei loe neist välja
mingitki vihjet minemise kohta. Tegelikult ei loe neist välja midagi, sest
mõlemad juba magavad sellel mugaval diivanil. Sa tõid mulle just tee ning nüüd
juba viimased kakskümmend minutit oleme me otsinud head jututeemat. See ei tule
meil kunagi hästi välja. Vähemalt mitte siis, kui me seda teha püüame. Õues on
hämar ja silmad rasked. Peaaegu sama rasked, kui sinu käsi, mis juhuslikult
tahtlikult minu põlvel puhkab. Ma lasen sellel seal olla, sest tunnen selles
teatavat turvatunnet. Seda, mida tunnen alati, kui sa juhuslikult tahtlikult
mind puudutad. Sa võtad uue teema ning mina vaatan sinu sätitud soengust välja
turritavat lokki. Mulle pakub rõõmu mõte, et just praegu, kui sa üritad mind
oma tabavate ja vaimukate väljaütlemistega rabada, saab kogu tähelepanu see
vallatu lokk, mille isepäisusest sa teadlik ei ole ja ilmselt ka heaks ei
kiida. Sa oled vist hoos, aga ma enam ei kuula. Lisan vaid üksikud „mhmhh“ ja „ohoo“,
ning seon sinu viimased sõnad küsimusega, mis hoiaksid sind jutuhoos. Mulle
lihtsalt meeldib olla sinu juures, tunda sind end kõrval ning nautida
kõditunnet kõhus, mida toidab meievaheline füüsiline tõmme. Sinu hääl on
muutunud madalamaks. Seda ilmselt väsimusest ja ka sellest bordeoux’st, mille
sa külakostiks tõid. Olen andunud sinu häälele, aga mitte sinu jutule, sest
minu peas mänglevad mõtted sellest hetkest, mis on just praegu.
Sina ja mina, siin kahetoalise
korteri suure toa ahju kõrval, mina oma punaste sokkide, kollase kampsuni ja
punaste huulte ning sina oma kirju salli, heleda sviitri ning vallatu lokiga.
Ninna tungib värskelt kustunud küünla lõhn ning taustaks mängib suvaline
meeleolu muusika. Sina nõjatud oma peaga taha seinale vahetevahel minu poole
piiludes ning mina toetamas oma kinniste silmade, kuid ärksa vaimuga sinu
tugevale õlale. Tunnen, et sinu käsi liigub minu käe poole, algselt seda õrnalt
minu reaktsiooni oodates puudutades ning seejärel selle endale pihku haarates. Sinagi
nõjatud oma peaga minu pea peale sõnagi lausumata, suudeldes õrnalt minu juukseid, nagu meil oleks seljataga vähemalt viis ühist aastat ning vähemalt sama
palju ees. Nüüd oled sinagi lõpetanud rääkimise ning meid ümbritseb muusikat täis
vaikus, mida me mõlemad pühendunult kuulame. Kahe keha täielik vaimne kohalolek
harmoonilises ümbruses. Tunnen, et see ongi rahu, puhas ja siiras õnnelikkus
ehk isegi hetkeline armastus, mis on saavutatud kahe võõra vahel, kes üksteist
teavad. Ja ma loodan, et see hetk kas lõppeks kohe sinu haihtumisega (mitte
lahkumisega) või tarretuks täielikult, sest mida rohkem ma tajun selle hetke
imelisust, seda argisemaks see muutub, süües iga järgneva sekundiga ära selle
lummavust, asendades reaalsusega. Tean, et sõnad rikuvad peagi selle kõik.
Sa võtad ka minu teise käe ja
sosistad, et hoia oma silmad kinni. Ma teen nii, nagu palud, ning sa tõstad oma
käed minu kõrvadele. „Hoia neid siin ja silmad samuti kinni“ surudes minu
kätega minu kõrvadele, eemaldades nii minult kaks minu meelt. Sa surud oma
lauba vastu minu oma, ninaga õrnalt puudutades minu oma. Sinu huuled puudutavad
õrnalt minu omi. See kestis vaid mõne sekundi, kuid see tundus kui tund. Järsku kogu sinu keha soojus on kadunud. Hoian
veel silmad ja kõrvad kinni, kuniks tunnen, kuidas karge külm värske maantee
lõhn ninna tungib. Ma vabastan oma meeled, tõusen ning sulgen lahtise välisukse. Paitan
ust ja toetun sellele, nagu oleks see sinu keha. Naeratan, pööran ümber ja
vaatan neid kahte, kes oleks juba ammu pidanud ära minema, kuid kes nüüd magavad. Keeran tule peaaegu kustu
ning lähen oma tuppa. Eemaldan endalt kampsuni, retuusid ning punased sokid
ning libistan end värskelt pestud linade vahele. Haaran oma telefoni ning trükin
sulle sõnumi „Aitäh, et selle minule jätsid“. Sa ei vastanud sellele, mis oligi
hea. Keeran end näoga akna poole, vaatan tänavalampi, kõrvaltoas on need kaks,
kes pidid ammu ära minema, ahi ja veel see teetass, mille ma tegelikult meelega tänase meenutamiseks sinna jätsin.
