Tere, väike puust linn!
Nimelt olen taas jõudnud Tartusse. Poolteist nädalat sain kodusaart nautida ja nüüd tagasi siin. Ma ikka mõtlen, kuidas mul on vedanud. Ma elan kahes linnas, mis mõlemad mulle nii armsad on. Nad võiksid nüüd veel üksteisele natukese lähemal asuda....
Minu nädal Saaremaal möödus nii kiiresti. Ühika toas istudes ja Mesikäpa Dops küpsiseid nosides tekib tunne, nagu polekski ma vahepeal kodus käinud. Aga käisin ja oioi kui tore seal oli :)
Alustades nädalavahetusest maal. Ma lihtsalt armastan Pärsamal käia, see on minu jaoks koht, kuhu põgeneda kõige eest. Koht kus lihtsalt olla, kus kõik on kuidagi nii paigas... Tubades jalutades on tunda sellist idüllilist harmooniat (kuigi ma tean, et need maja seinad on tunnistanud ka hoopis vastupidist) ning hoovis lihtsalt istudes saab nautida külaelu erinevaid võlusid: kaugelt kostuv muruniiduki hääl, lastelaste kilked ja vanavanemate vaidlused, lammaste dialoogid, lindude laul ning muidugi lõõmava grilli ja köetud sauna lõhn. Kas leidub kustkilt veel paremat kohta, kus end taas laadida?
Lisaks meie perele oli kohale sõitnud ka onu oma tütardega (pealinnast muidugi), kes mõlemad oma iseloomult parajad pulgad on (Oioi, kui kanged). Sellegi poolest on nad ääretult armsad. Väiksed lapsed ju alati on... Ning ka õe elukaaslane (keda ka tegelikult tuleks juba pere alla kategoriseerida... või peaksin ma pöörduma nende kahe poole kui õe pere? Ei veel.. vähemalt mitte senikaua, kuni mina end lahedaks tädiks kutsuda ei saa). Muidugi, nagu Mämmile tavaks, rakendati kõik tööle. Mehed ehitasid veranda põrandat ja naised vaaritasid töökatele meestele lõunaks süüa ja tegelesid lastega. Nagu ühes korralikus talus asjad ikka käivad! Lõunal panime isegi grilli püsti, kuid eriline lust seda grillimist nüüd küll ei saatnud. Nimelt õues oli 8 kraadi sooja, ilm oli ääretult tuuline ning sünged pilved saatsid nii mõnegi vihmapiisa meie süsi kustutama. Plaanitud grillpeo asemel, katsusime, ise paksudes jopedes, liha võimalikult kiiresti valmis saada ning siis tuppa seda sööma kobida. Tõestasime, et eestlased on grillirahvas... olgu või torm, aga liha peab särisema!
Esmaspäeval hõivasime Kerttu ja Karmeniga (Kerttu õega) Roomassaare linnuvaatlustorni. Oh, see oli vahva... hea muusika, tagamõttega muusika, vahvad ütlemised ja muidugi sikspäkk (If you, yes you, know what i mean ;) and I know you do! ). Väiksed jooksud, et sooja saada ning pisut mööda lõõritamine koduteel... Kõik see oli nii tore ja vajab peatset kordamist! Kerttu lihtsalt on kui väike tükike Saaremaad Tartus ja Tartut Saaremaal, seepärast temaga vist nii tore ongi :D
Teisipäeval sai batuudil hüpatud ja trikke tehtud, Wii-d mängitud ning mina õppisin ära, kuidas väga lihtsalt joonistada tibusid. Nimelt käisin oma vana tantsupaarilise sünnipäeval, kus tema väike õde ja vend mind usinalt oma tiiva alla võtsid ja mulle igasugu põnevaid asju näitasid. Sünnipäev oli väga vahva. Vanade sõpradega jätkus juttu kauemaks ning koju teki alla jõudsin pugeda siis, kui esimesed tööinimesed juba oma hommikukohvi lürpisid.
Ja minu mäng (nüüdseks reaalsus vist ikka). Minu tiimi on juurde tulnud sellised inimesed, et lausa lust vaadata. Nende energia on nii nakkav ja minu hasart praegu on sama tugev kui siis, kui ma sellega alustasin. Aitäh armsad energilised entusiastlikud ambitsioonikad tiimikaaslased. Te võtate ära minult kõik vabandused ja see ongi hea :)
