Ma oleks kui aasta tagasi rännanud. Täpselt aasta, ei sekunditki vähem või rohkem. Elevus, ärevus, lootus, kõditav tunne kõhus. Minu väike saladus, katsetus, kui nii võib öelda, on mind muutnud nii elavaks ning aeg ei saaks aeglasemini liikuda. Eile astusin sammu, veel paar nädalat ning siis näen kuhu...

Ma olen üpriski kindel, et varsti olen oma hoovis tagasi, aga äkki jõuan uude.... Ja ma ei saa naeratust näolt. Ma tean, et varsti variseb kõik kokku, aga praegu ma olen õnnelik. Elan illusioonis ja lootuses, see on ju ometigi lubatud. Polegi ammu sellist elevust tundnud, naudin seniks, kuni see haihtub... ja ta haihtub, sest ma olen nii piiril...

aga ehk läheb teisiti...