Piiritletus on suurim vangistus.
Kuidas sõeluda välja kõigest see kõigem, mis väärib 23 sõnalist jäädvustamist? Kindlasti loon siin pseudoprobleemi, mille taha tegelikult keegi pole veel takerdanud, aga mind see närib ja pisut hirmutab. Loon endale ise koletise. Oh, mu armas ülemõtlemine, olidki kuidagi vaikseks jäänud. Või noh...jah...
Kuid igal asjal on ju hea külg. Ma tegutsen. Peale poole aastast vegeteerimist on mul tahe (tegelikult tuli see tahe juba pisut varem) olla tubli ning see on nii paganama hea tunne. Teagi, kas selle on põhjustanud igavuse igavus või hoopis tahe tõestada end kellelegi? Endale? Kellelegi muule? Alateadlik tunnustuse vajadus? Kui viimane peidab end üldse alateadvuses... Mis iganes see ka poleks (kuigi ma ise vast aiman), oskaks ma vaid seda hoida, see on tore. Jah, tore.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar