Teetass

Kell on peaaegu kaks, tuba on peaaegu valge ja peaaegu tühi. Seal on veel mina, sina ja nemad kaks, kes tegelikult oleksid pidanud juba eelmise bussiga ära minema. Nad vist ei lähegi. Ennem kuulsin köögis, kuidas nad diivani mugavust kiitsid. Ka toidu kohta mainisid midagi head. Ja nüüd, vaadates nende nägusid, ei loe neist välja mingitki vihjet minemise kohta. Tegelikult ei loe neist välja midagi, sest mõlemad juba magavad sellel mugaval diivanil. Sa tõid mulle just tee ning nüüd juba viimased kakskümmend minutit oleme me otsinud head jututeemat. See ei tule meil kunagi hästi välja. Vähemalt mitte siis, kui me seda teha püüame. Õues on hämar ja silmad rasked. Peaaegu sama rasked, kui sinu käsi, mis juhuslikult tahtlikult minu põlvel puhkab. Ma lasen sellel seal olla, sest tunnen selles teatavat turvatunnet. Seda, mida tunnen alati, kui sa juhuslikult tahtlikult mind puudutad. Sa võtad uue teema ning mina vaatan sinu sätitud soengust välja turritavat lokki. Mulle pakub rõõmu mõte, et just praegu, kui sa üritad mind oma tabavate ja vaimukate väljaütlemistega rabada, saab kogu tähelepanu see vallatu lokk, mille isepäisusest sa teadlik ei ole ja ilmselt ka heaks ei kiida. Sa oled vist hoos, aga ma enam ei kuula. Lisan vaid üksikud „mhmhh“ ja „ohoo“, ning seon sinu viimased sõnad küsimusega, mis hoiaksid sind jutuhoos. Mulle lihtsalt meeldib olla sinu juures, tunda sind end kõrval ning nautida kõditunnet kõhus, mida toidab meievaheline füüsiline tõmme. Sinu hääl on muutunud madalamaks. Seda ilmselt väsimusest ja ka sellest bordeoux’st, mille sa külakostiks tõid. Olen andunud sinu häälele, aga mitte sinu jutule, sest minu peas mänglevad mõtted sellest hetkest, mis on just praegu.

Sina ja mina, siin kahetoalise korteri suure toa ahju kõrval, mina oma punaste sokkide, kollase kampsuni ja punaste huulte ning sina oma kirju salli, heleda sviitri ning vallatu lokiga. Ninna tungib värskelt kustunud küünla lõhn ning taustaks mängib suvaline meeleolu muusika. Sina nõjatud oma peaga taha seinale vahetevahel minu poole piiludes ning mina toetamas oma kinniste silmade, kuid ärksa vaimuga sinu tugevale õlale. Tunnen, et sinu käsi liigub minu käe poole, algselt seda õrnalt minu reaktsiooni oodates puudutades ning seejärel selle endale pihku haarates. Sinagi nõjatud oma peaga minu pea peale sõnagi lausumata, suudeldes õrnalt minu juukseid, nagu meil oleks seljataga vähemalt viis ühist aastat ning vähemalt sama palju ees. Nüüd oled sinagi lõpetanud rääkimise ning meid ümbritseb muusikat täis vaikus, mida me mõlemad pühendunult kuulame. Kahe keha täielik vaimne kohalolek harmoonilises ümbruses. Tunnen, et see ongi rahu, puhas ja siiras õnnelikkus ehk isegi hetkeline armastus, mis on saavutatud kahe võõra vahel, kes üksteist teavad. Ja ma loodan, et see hetk kas lõppeks kohe sinu haihtumisega (mitte lahkumisega) või tarretuks täielikult, sest mida rohkem ma tajun selle hetke imelisust, seda argisemaks see muutub, süües iga järgneva sekundiga ära selle lummavust, asendades reaalsusega. Tean, et sõnad rikuvad peagi selle kõik.

Sa võtad ka minu teise käe ja sosistad, et hoia oma silmad kinni. Ma teen nii, nagu palud, ning sa tõstad oma käed minu kõrvadele. „Hoia neid siin ja silmad samuti kinni“ surudes minu kätega minu kõrvadele, eemaldades nii minult kaks minu meelt. Sa surud oma lauba vastu minu oma, ninaga õrnalt puudutades minu oma. Sinu huuled puudutavad õrnalt minu omi. See kestis vaid mõne sekundi, kuid see tundus kui tund. Järsku kogu sinu keha soojus on kadunud. Hoian veel silmad ja kõrvad kinni, kuniks tunnen, kuidas karge külm värske maantee lõhn ninna tungib. Ma vabastan oma meeled, tõusen ning sulgen lahtise välisukse. Paitan ust ja toetun sellele, nagu oleks see sinu keha. Naeratan, pööran ümber ja vaatan neid kahte, kes oleks juba ammu pidanud ära minema, kuid kes nüüd magavad. Keeran tule peaaegu kustu ning lähen oma tuppa. Eemaldan endalt kampsuni, retuusid ning punased sokid ning libistan end värskelt pestud linade vahele. Haaran oma telefoni ning trükin sulle sõnumi „Aitäh, et selle minule jätsid“. Sa ei vastanud sellele, mis oligi hea. Keeran end näoga akna poole, vaatan tänavalampi, kõrvaltoas on need kaks, kes pidid ammu ära minema, ahi ja veel see teetass, mille ma tegelikult meelega tänase meenutamiseks sinna jätsin. 

Hetked, need oodatud, hindamatud, harvad hetked, mida saaks ise juurde tekitada, kuid mille peale tihti ei tule. Mina vähemalt mitte. Aga seda väärtuslikumad nad ehk on. 

Olen vist vanaks jäänud või on minu väärtused muutunud, ei teagi, aga uus aasta tuli seekord kodus, kamina ees, pastat süües, lastešampust juues ning juba kella ühest magama minnes. Järgmine päev aga tee, võileibade, küpsiste ning kümnekilomeetrise matkaga Tartu linnas, mis siiani oli eksisteerinud vaid kaardi peal. Igal linnaosal on omad võlud, isegi Ropkal, sellel toredal tööstusrajoonil, millesse astudes tekib tunne, et oled sattunud hoopis teise linna. 

Mis seal küll on?

Mõned kollažid mõlemast kodust

Tartust...

...ja Saaremaast

Vahepeal käis mul õde külas. Pole ammu olnud sellist sisterly aega, aga nüüd saime seda jälle tunda. Ühtlasi viis Jüri meid koertenäitusele, mis minus taas väikese tüdruku välja tõi. Mis teha, koerad mõjuvad minule nii. Koerad ja üllatused. 

Peale selle on olnud töö ja kool ja eksamid, nii nagu viimasel ajal mul tavaks. Seepärast olen neid hetki, mis rutiinist välja tõmbavad, nii hindama hakanud. 

Vaikselt tiksub mööda

olevikku kell.
Liigub keha mööda
käsi, mis on hell.

Värisemas ihu,
puudutuste all
mis kiirgab soojust, iha,
veidi tundeid ka.

Pilgud üksteist söömas
kehad karjumas
Kuuled süda löömas,
mis karjetesse varjumas.

Hämarasse ruumi
kostub hingeldus,
mõned sõnad, krabin,
veidi tundeid ka.

Mõtted heita ära,
olla ainult siin,
käia ilmast ära,
las nii jäädagi.

Korraks peatus elu
Ümbrus selgineb,
naased maale, tuppa,
ja need tunded ka.

Päike paitab silma,
tiksund mööda öö
riided mööda ilma,
hommikul on töö.

Korjad ennast kokku
tühja ruumi sees,
paned ära riided, klaasid,
rohked tunded ka.

Viimasel ajal olen tähele pannud, kui kergelt saab elu inimese üle kontrolli, kui inimene seda vaid laseb.

Siis oleme aja ohvrid, närvilised, hirmul, et see, mis on meie dikteerida kaob meie käest. Ja kui ta kord peost lipsab, siis on ju raske teda kuidagi moodi taas kinni püüda. Tema jookseb eest ning inimene jookseb tal järgi üritades teda kinni püüda. Saab kätte, suleb silmad, mõtleb, et tõmbab korra hinge, teeb silmad lahti ja ai pagan, aeg on jälle plehku pannud. Mida teha?

Mina näiteks tegin kaminasse tule, otsisin internetist Jazzi raadio, kuulan žanri legende ja naudin. Aeg jäi ka seisma. Tuli ka vist nautima. 

Püüad vaid seda, mida sa ei saa kontrollida. Meelitama peab. Seisa ise, siis aeg muutub kadedaks ja seisab ka. Sinu järgi! 

Keegi piilub pidevalt.
Käib ja kontrollib ja lahkub pettunult
Keegi ootab ja loodab
Vingerpussi mängin sinuga.
Lootsid midagi muud,
aga said vaid selle.

Pettunult sa ei lahku, sest kui mitte muud
siis vähemalt tead,
ma mõtlen sinule.

10 lehekülge koolitööd

Tulemuseks: Midagi ja kedagi ei ole olemas ja kui on siis kuhugi jõuda ikka pole.

Aitäh, armas eksistentsialism, et aitasid mul siia jõuda. Hommikul, enne kuke kiremist.

Ma paluksin üht peatust

Lubage, hetkeks ma astuks välja.
Istuksin olematul pingil
selle olematu pargi
suure tammepuu all.

Näete väravat?
Näidake mullegi!
Sealt lipskaks pisukeseks välja...

Teid pole ammu näinud.
Sind veel kauem.
Jooksebki seitsmes aasta.
Seekord ka ei näe.
Teised on kohal.
Olen kade nende peale.

Ning teie,
kes nii isekalt
minust tükke hammustate,
mälute ning välja sülitate.
Teid on palju!



Teid on vähe!

Püüan sekundeid
ja pistan need auguga taskusse...

Ma paluksin üht peatust.