Vaikselt tiksub mööda

olevikku kell.
Liigub keha mööda
käsi, mis on hell.

Värisemas ihu,
puudutuste all
mis kiirgab soojust, iha,
veidi tundeid ka.

Pilgud üksteist söömas
kehad karjumas
Kuuled süda löömas,
mis karjetesse varjumas.

Hämarasse ruumi
kostub hingeldus,
mõned sõnad, krabin,
veidi tundeid ka.

Mõtted heita ära,
olla ainult siin,
käia ilmast ära,
las nii jäädagi.

Korraks peatus elu
Ümbrus selgineb,
naased maale, tuppa,
ja need tunded ka.

Päike paitab silma,
tiksund mööda öö
riided mööda ilma,
hommikul on töö.

Korjad ennast kokku
tühja ruumi sees,
paned ära riided, klaasid,
rohked tunded ka.