Viimasel ajal olen tähele pannud, kui kergelt saab elu inimese üle kontrolli, kui inimene seda vaid laseb.

Siis oleme aja ohvrid, närvilised, hirmul, et see, mis on meie dikteerida kaob meie käest. Ja kui ta kord peost lipsab, siis on ju raske teda kuidagi moodi taas kinni püüda. Tema jookseb eest ning inimene jookseb tal järgi üritades teda kinni püüda. Saab kätte, suleb silmad, mõtleb, et tõmbab korra hinge, teeb silmad lahti ja ai pagan, aeg on jälle plehku pannud. Mida teha?

Mina näiteks tegin kaminasse tule, otsisin internetist Jazzi raadio, kuulan žanri legende ja naudin. Aeg jäi ka seisma. Tuli ka vist nautima. 

Püüad vaid seda, mida sa ei saa kontrollida. Meelitama peab. Seisa ise, siis aeg muutub kadedaks ja seisab ka. Sinu järgi!