Olematu tundmatu

Väljas on pime ja vaikne. Vaid üksikud lumehelbed, kes viimasest sajust olid maha jäänud, lagevad nüüd väsinult maapeale puhkama. Neil on jäänud veel loetud tunnid, kuni hommikupäike neid siit taas igavikuks minema pühib. Kõik ümberringi majades on juba unne suikunud välja arvatud vastasmaja teise trepikoja kolmanda korruse vasakpoolse korteri teine aken. Sealt särab jälle vastu tuli. Ja see tuluke ei lase mul magama. Mitte et ta häiriks minu toas valitsevat ideaalset pimedust, vaid ta häirib vaikust minu peas. Miks on nii, et just enne und karjuvad mõtted peas kõige valjemini. Igaüks proovib esile kerkida, märku anda, et tema on tähtsaim ning vajab kohest tähelepanu. Oh mõtted, jätke mind rahule... aga see tuluke sünnitab neid muudkui juurde. 

Mis toimub nende kardinate taga? Miks on jäetud see tuluke põlema? Kas selle on unustanud kustutada pereisa, kes on diivanile History kanalit vaadates magama jäänud, kuna ta ei soovinud heita ühte näägutava naisega, kes juba ammu tema silmis on oma veetluse kaotanud. Või on see naine, kes on ära vajunud TV3  jälgides, kuna ta ei suutnud enam oodata koju oma abikaasat, kes tihti firmapidudel peale viiendat napsi kipub unustama kuldsõrmust oma vasakus käes? Või oli tegemist hoopis üksiku vanuriga, kes oma päeva on maha maganud ja keda nüüd tänu sellele unetus kimbutab? Või oled seal hoopis sina?
Kindlasti oled see sina. Loed parasjagu minu lemmik kirjaniku Y raamatu "H" peatükki 15? Oh sellest peatükist ei saa mul küll... Või paned punkti oma viiendale luuletusele, mis räägib armastusest, egoismist, vulisevatest kevadvetest? Või hoopis teed parandusi oma viimase laulu noodilehes, mida sinu enesekriitika ei lase enne täiuslikkuse saavutamist ette kanda? Pole hullu, mulle meeldib toorus. Ma vaatan ja loodan selles aknas kõige enam näha sind. Mine sa tea, ehk vaatad sina just praegu minu aknasse? Aga sa ei näe mind... mina olen kardina taga peidus. Meie pilgud võivad sellegi poolest kohtuda. Olgugi et me ise sellest teadlikud pole.

Äkki sa vaatad seal ja mõtled, et miks minu tuli ei põle? Arvad niikuinii, et olen looder. Üks sellest hallist massist, kes juba enne südaööd end padjakinole suunab ja öö, kus mõtted kõige erksamad on, lihtsalt niimoodi mööda laseb. Kindlasti arvad, et loen vaid kõmu ja kollast ja suurimaks raamatuelamuseks on mul "Sipsik". Kella seier peab liikuma veel neli minutivahet, enne kui pendel lööb kolm korda... Ära pettu minus. Oota ma panen tule põlema. Oota hetk.. nüüd minugi oranžide kardinate tagant lõikab läbi pimeduse valguseviht. Kas näed? Ma olen nagu sina! Vaata! Kuid sa oled juba oma tule kustutanud. Hiljaks jäin. Oh me oleme kui kass ja hiir, mu armas olematu tundmatu. Homme jälle?

Homme!

PROCRASTINATION - miks ei ole sinu kohta eesti keeles nii kõlavat sõna, sest ma tahaks oma emakeeles väljendada seda, mis mind praegu valdab.

Viimased kuu aega on olnud minu motivatsioon õppida üpris maas. Küll süüdistasin halli külma ilma, pugesin selle taha, et vaheaja laine hoiab mind veel rajale tagasi ronimast. Kuid see vabandus on end ammendanud. Ometigi käib juba viies nädal...vaheaeg on ammu unustatud lõbu. Tegemist on lihtlabase laiskusega, mis nagu väike pagan minu vasakul õlal istub ning sositab mulle kõrva nii öelda "lebotamise" mõnudest. Ja siiani olen teda kuulanud, teoorias on see ometigi nii ahvatlev. Aga peale kuud aega praktiseerimist ei paku see mulle muud kui tunnet, et olen kasutu. Iga õhtu lähen voodisse mõttega, et homme olen tublim. Oh, see homme, mille taha on nii hea end peita. Iga päev on homme. Iga päev luban. Võta end ometi kätte! Täna tegin väikese sammu. Käisin raamatukogus ning võtsin endale "Eesti kriitika 19. sajandil", "Eesti kirjanduskriitika 1875-1900" ning lihtsalt enda pärast Tõnu Õnnepalu "Kevad ja suvi ja". Viimast kiitis minu kursaõde, kelle maitset ma tema üüratu lugemuse tõttu absoluutselt usaldan. Teised kaks 19. märtsil toimuva seminari pärast. Kui ma need nüüd ometi enne viimaseid tunde ka läbi loeks.

Praegu peaksin ma tegelema prantsuse keelega. Nimelt homme ootab mind ees minu elu esimene prantsuse keele töö. See mõte on pisut hirmutav, aga mitte piisavalt, sest sõnavara kordamise asemel olen otsustanud alustada blogi. Procrastination.. väga paha.. Samuti hingab mul kuklasse ka eesti rahvaluule ülesanded, mille tähtajaks on viis minutit enne naistepäeva. Meil on vaja lugeda seal tekste kultuuripärandist ja folklooriliikumisest ning ma lihtsalt ei suuda nii palju oma tähelepanu koondada, et nendest tekstidest piisavalt muljetavaldavaid pärle välja noppida. Pole hullu, homme on aega...

Tegelikult pole, tegelikult pole mul homme üldse aega. Vaid hommikutunnid on vabad, mille ma ka juba olen prantsuse ja saksa keelele planeerinud. Muidugi mõned tunnid peale hilja lõppevat tantsutrenni on tühjad, aga see tähendaks ajaga võidu jooksmist ning see omakorda stressi ja kokkuvõttes ääretult sisutühjasid vastuseid, mille pärast ma hiljem end kirun.

Ei..aitab küll! Lihtsalt tuleb end sundida....

Bonjour mesdames, mesdemoiselles, messieurs. Je m'appelle...