Homme!

PROCRASTINATION - miks ei ole sinu kohta eesti keeles nii kõlavat sõna, sest ma tahaks oma emakeeles väljendada seda, mis mind praegu valdab.

Viimased kuu aega on olnud minu motivatsioon õppida üpris maas. Küll süüdistasin halli külma ilma, pugesin selle taha, et vaheaja laine hoiab mind veel rajale tagasi ronimast. Kuid see vabandus on end ammendanud. Ometigi käib juba viies nädal...vaheaeg on ammu unustatud lõbu. Tegemist on lihtlabase laiskusega, mis nagu väike pagan minu vasakul õlal istub ning sositab mulle kõrva nii öelda "lebotamise" mõnudest. Ja siiani olen teda kuulanud, teoorias on see ometigi nii ahvatlev. Aga peale kuud aega praktiseerimist ei paku see mulle muud kui tunnet, et olen kasutu. Iga õhtu lähen voodisse mõttega, et homme olen tublim. Oh, see homme, mille taha on nii hea end peita. Iga päev on homme. Iga päev luban. Võta end ometi kätte! Täna tegin väikese sammu. Käisin raamatukogus ning võtsin endale "Eesti kriitika 19. sajandil", "Eesti kirjanduskriitika 1875-1900" ning lihtsalt enda pärast Tõnu Õnnepalu "Kevad ja suvi ja". Viimast kiitis minu kursaõde, kelle maitset ma tema üüratu lugemuse tõttu absoluutselt usaldan. Teised kaks 19. märtsil toimuva seminari pärast. Kui ma need nüüd ometi enne viimaseid tunde ka läbi loeks.

Praegu peaksin ma tegelema prantsuse keelega. Nimelt homme ootab mind ees minu elu esimene prantsuse keele töö. See mõte on pisut hirmutav, aga mitte piisavalt, sest sõnavara kordamise asemel olen otsustanud alustada blogi. Procrastination.. väga paha.. Samuti hingab mul kuklasse ka eesti rahvaluule ülesanded, mille tähtajaks on viis minutit enne naistepäeva. Meil on vaja lugeda seal tekste kultuuripärandist ja folklooriliikumisest ning ma lihtsalt ei suuda nii palju oma tähelepanu koondada, et nendest tekstidest piisavalt muljetavaldavaid pärle välja noppida. Pole hullu, homme on aega...

Tegelikult pole, tegelikult pole mul homme üldse aega. Vaid hommikutunnid on vabad, mille ma ka juba olen prantsuse ja saksa keelele planeerinud. Muidugi mõned tunnid peale hilja lõppevat tantsutrenni on tühjad, aga see tähendaks ajaga võidu jooksmist ning see omakorda stressi ja kokkuvõttes ääretult sisutühjasid vastuseid, mille pärast ma hiljem end kirun.

Ei..aitab küll! Lihtsalt tuleb end sundida....

Bonjour mesdames, mesdemoiselles, messieurs. Je m'appelle...