Olematu tundmatu

Väljas on pime ja vaikne. Vaid üksikud lumehelbed, kes viimasest sajust olid maha jäänud, lagevad nüüd väsinult maapeale puhkama. Neil on jäänud veel loetud tunnid, kuni hommikupäike neid siit taas igavikuks minema pühib. Kõik ümberringi majades on juba unne suikunud välja arvatud vastasmaja teise trepikoja kolmanda korruse vasakpoolse korteri teine aken. Sealt särab jälle vastu tuli. Ja see tuluke ei lase mul magama. Mitte et ta häiriks minu toas valitsevat ideaalset pimedust, vaid ta häirib vaikust minu peas. Miks on nii, et just enne und karjuvad mõtted peas kõige valjemini. Igaüks proovib esile kerkida, märku anda, et tema on tähtsaim ning vajab kohest tähelepanu. Oh mõtted, jätke mind rahule... aga see tuluke sünnitab neid muudkui juurde. 

Mis toimub nende kardinate taga? Miks on jäetud see tuluke põlema? Kas selle on unustanud kustutada pereisa, kes on diivanile History kanalit vaadates magama jäänud, kuna ta ei soovinud heita ühte näägutava naisega, kes juba ammu tema silmis on oma veetluse kaotanud. Või on see naine, kes on ära vajunud TV3  jälgides, kuna ta ei suutnud enam oodata koju oma abikaasat, kes tihti firmapidudel peale viiendat napsi kipub unustama kuldsõrmust oma vasakus käes? Või oli tegemist hoopis üksiku vanuriga, kes oma päeva on maha maganud ja keda nüüd tänu sellele unetus kimbutab? Või oled seal hoopis sina?
Kindlasti oled see sina. Loed parasjagu minu lemmik kirjaniku Y raamatu "H" peatükki 15? Oh sellest peatükist ei saa mul küll... Või paned punkti oma viiendale luuletusele, mis räägib armastusest, egoismist, vulisevatest kevadvetest? Või hoopis teed parandusi oma viimase laulu noodilehes, mida sinu enesekriitika ei lase enne täiuslikkuse saavutamist ette kanda? Pole hullu, mulle meeldib toorus. Ma vaatan ja loodan selles aknas kõige enam näha sind. Mine sa tea, ehk vaatad sina just praegu minu aknasse? Aga sa ei näe mind... mina olen kardina taga peidus. Meie pilgud võivad sellegi poolest kohtuda. Olgugi et me ise sellest teadlikud pole.

Äkki sa vaatad seal ja mõtled, et miks minu tuli ei põle? Arvad niikuinii, et olen looder. Üks sellest hallist massist, kes juba enne südaööd end padjakinole suunab ja öö, kus mõtted kõige erksamad on, lihtsalt niimoodi mööda laseb. Kindlasti arvad, et loen vaid kõmu ja kollast ja suurimaks raamatuelamuseks on mul "Sipsik". Kella seier peab liikuma veel neli minutivahet, enne kui pendel lööb kolm korda... Ära pettu minus. Oota ma panen tule põlema. Oota hetk.. nüüd minugi oranžide kardinate tagant lõikab läbi pimeduse valguseviht. Kas näed? Ma olen nagu sina! Vaata! Kuid sa oled juba oma tule kustutanud. Hiljaks jäin. Oh me oleme kui kass ja hiir, mu armas olematu tundmatu. Homme jälle?