Viimasel ajal olen tähele pannud, kui kergelt saab elu inimese üle kontrolli, kui inimene seda vaid laseb.

Siis oleme aja ohvrid, närvilised, hirmul, et see, mis on meie dikteerida kaob meie käest. Ja kui ta kord peost lipsab, siis on ju raske teda kuidagi moodi taas kinni püüda. Tema jookseb eest ning inimene jookseb tal järgi üritades teda kinni püüda. Saab kätte, suleb silmad, mõtleb, et tõmbab korra hinge, teeb silmad lahti ja ai pagan, aeg on jälle plehku pannud. Mida teha?

Mina näiteks tegin kaminasse tule, otsisin internetist Jazzi raadio, kuulan žanri legende ja naudin. Aeg jäi ka seisma. Tuli ka vist nautima. 

Püüad vaid seda, mida sa ei saa kontrollida. Meelitama peab. Seisa ise, siis aeg muutub kadedaks ja seisab ka. Sinu järgi! 

Keegi piilub pidevalt.
Käib ja kontrollib ja lahkub pettunult
Keegi ootab ja loodab
Vingerpussi mängin sinuga.
Lootsid midagi muud,
aga said vaid selle.

Pettunult sa ei lahku, sest kui mitte muud
siis vähemalt tead,
ma mõtlen sinule.

10 lehekülge koolitööd

Tulemuseks: Midagi ja kedagi ei ole olemas ja kui on siis kuhugi jõuda ikka pole.

Aitäh, armas eksistentsialism, et aitasid mul siia jõuda. Hommikul, enne kuke kiremist.

Ma paluksin üht peatust

Lubage, hetkeks ma astuks välja.
Istuksin olematul pingil
selle olematu pargi
suure tammepuu all.

Näete väravat?
Näidake mullegi!
Sealt lipskaks pisukeseks välja...

Teid pole ammu näinud.
Sind veel kauem.
Jooksebki seitsmes aasta.
Seekord ka ei näe.
Teised on kohal.
Olen kade nende peale.

Ning teie,
kes nii isekalt
minust tükke hammustate,
mälute ning välja sülitate.
Teid on palju!



Teid on vähe!

Püüan sekundeid
ja pistan need auguga taskusse...

Ma paluksin üht peatust.

Kui kahe ja poole tunni jooksul on juttu nii palju, et esimesel minutil tassi valatud tee jääb lõpetamata, saad aru, et tegemist on äärmiselt hea sõbrannaga.

võõrandumine vaikusest

Ning siis veel see üks hiline külaline...Seega suurepärane õhtu, millele järgnes veel mõnusam hommik, seejärel lõuna pannkookidega, jalutuskäik läbi Toomemäe, lõpetades bussipeatuses, saatmine ning kodutee, mille kaaslaseks oli üks muie, sest kogu eelnev oli täpselt nii, nagu ta pidi.

tipa tapa

Kirjutada kõigest ehk kirjutada ei millestki. Mis saaks olla hullem kui vabad käed?
Piiritletus on suurim vangistus.
Kuidas sõeluda välja kõigest see kõigem, mis väärib 23 sõnalist jäädvustamist? Kindlasti loon siin pseudoprobleemi, mille taha tegelikult keegi pole veel takerdanud, aga mind see närib ja pisut hirmutab. Loon endale ise koletise. Oh, mu armas ülemõtlemine, olidki kuidagi vaikseks jäänud. Või noh...jah...

Kuid igal asjal on ju hea külg. Ma tegutsen. Peale poole aastast vegeteerimist on mul tahe (tegelikult tuli see tahe juba pisut varem) olla tubli ning see on nii paganama hea tunne. Teagi, kas selle on põhjustanud igavuse igavus või hoopis tahe tõestada end kellelegi? Endale? Kellelegi muule? Alateadlik tunnustuse vajadus? Kui  viimane peidab end üldse alateadvuses... Mis iganes see ka poleks (kuigi ma ise vast aiman), oskaks ma vaid seda hoida, see on tore. Jah, tore.

Igavus või miski muu

 
Kuidas kõrgete palmide salgus 
oli äkitselt kohin nii suur,
ürgne metslane, kui sinul valgus
puusse esimest korda kontuur!

Nagu unes sa tahusid pakku,
pistsid kive ta laugude prakku,
ja siis nutsid, et puu oli tumm.

Kui ent süüdati ohvrilõkked - 
sinu pühadust piirasid rõkked,
purjus loitsud ja nõidade trumm - 

Siis sa pagesid tundes, et lohtu
ei saa vendadelt enam su nälg.
Kuid su jäliga džunglirohtu
jäi üks leegitsev lapsejälg.

/Betti Alver/

õhtune igavus ja elevus ja ärevus ja...

ja muusika...

ja  hing....

 pooleli .... nagu tavaks

Tahan ju ka inimeseks saada....
Väiksed ja armetud mu sammud.
Kuid mis siis,
sest ma ei olegi suur.
Siiski tahan inimeseks saada
kasvada veidike veel.
Või palju?
(Nii palju kui mulle ruumi on antud...)