Olukord, kus
"Ei saa magada" muutub
"Ei taha magada"...


Olen isekas? Pisut ehk, jah...
Aga teisiti ei oska,
ei taha vist ka....


Sekundite vahel on
terve igavik
ja ikka nad liiguvad liiga kiiresti....

Täna oleksid võinud kiiremini liikuda...


Igatahes :)

Üle pika aja olen jälle paigas. Vahepealsed mõtted, mis jõudsid käia kodust hirmutavas kauguses, on taas koondunud oma aeda ning kepslevad ja mängivad nagu lapsed kevadiste sulavete poolt tekitatud loikudes. Haigeks võib jääda, seda kohe kindlasti, aga kes sel küll mängu käigus pikalt peatub! Mina küll ei peatu, enam vast mitte...
Tartu vaim on minu keha igasse rakku pugenud... Teagi, kas asi on eesolevates jõuludes või nendes lausa muinasjutuliselt mõjuvates talveõhtutes, aga süda on suur ja esimest korda ma tunnen, et nädal kodus võib olla pisut liiga pikk....
Niimoodi oled mulle mõjunud, armas Tartu, kogu oma võlu ja inimestega, mida ja keda endas hoiad!

Naljakas, kui kergelt oleme mõjutatavad

Mina ka, kuigi praegu ma mõtlen, et kas see on pelgas mõjutus või on see hoopis silmade avamine. Miski pole ju tegelikult kunagi kindel ja tõde pole nii samuti olemas. Küll aga tean, et minu jaoks on midagi muutunud ja asja vanamoodi on lihtsalt nii keeruline näha. Ükski jupp ei sobi ja kõik on kuidagi võõras. 

Midagi, mis oli mulle nii armas, on nüüd muutunud väsitavaks ning see, mis ennem mind nii särama lõi, neelab nüüd sellise hunniku energiat ja ainuke, millele ma mõtlen on see, et kas ma peaksin eemale tõmbuma veel enne, kui kogu see hea ümber lükkub...

Ma tahan sinu juurest ära joosta, kuigi ma tahaks seda mitte tahta.... või õigemini ma sooviksin tahta seda mitte tahta...

Jooksen ikka... nii vaikselt, et sa ei panegi tähele

esmaspäeval pesutoas....

5 minutit
Mul on viis minutit, et kirja panna kõik oma mõtted!

Mul on külm, mul on nii külm,
kuid ma keeldun sokke jalga panemast
ei, ärge saage valesti aru,
mul on sokid,
kuid nad on kodus,
seal, kus ma nad jätsin.

Ja mul on igav,
Igav on mul juba ammu.
Ei, ärge saage valesti aru,
asju toimub, oi, ja kuidas veel toimub,
kuid mina ei suuda näha lilli,
liblikatest rääkimata...

Ja mul on peavalud
oi, mul on peavalud
Juba pikemat aega ma olen
lükanud kaugemale
seda halli ust, mille taga ootab stetoskoop,
kuna kannatada pole ju hullu.
Homme läheb üle!

Veel pole läinud...
Miski pole veel üle läinud
ja kui läheb ka, siis tuleb tagasi
varem või hiljem.
Ravima peab, kurat...
seda jama peab ravima
leidma rohtu, et olla normaalne.
Kannatada on paha..
paremaks ei lähe
Aga miks ma siis ometi ei helista?
Kõigest üks kõne...
Kõik algab sõnast,
väike tegu..

Võib-olla pole asi veel nii hull,
ma saan hakkama!
Ometigi siiani olen saanud...


Vaiki, sa rumal tüdruk!
Vasta vaid
kui palju peab end lõhkuma
enne, kui inimene vannub alla
oma jõuetusele?


Lase mul murduda...
ometigi lase mul murduda!

Ammugi ei räägi ma enam peavalust...

Oh, kui mõttetu on end mõtetega vaevata
Nad algavad nii väikselt ja kasvavad nii suureks,
et pea jääb liiga väikseks.
Nad algavad nii süütult ja kasvavad nii raskeks,
et keha jääb liiga nõrgaks.
Nad algavad nii lihtsalt ja kasvavad nii keeruliseks,
et kokkuvõttes sa istud ja mõtled,
et mille kuradi pärast oli mul vaja
hakata mõtlema.

Täna öösel uinusin kell kaks, tekist koopasse pugesin aga pool üks. Ehk on mul igav... oh, hoidku selle eest!

Nostalganurk

Eile sattusime Maarjaga jutustama meie rebaseajast (nagu see oleks olnud nii ammu) ja oioi, kui hea kõhutäie sai naerda. Kes kraavis käis, kes suitsuruumis võileiba nosis,söögikooma ja muud huvitavad seigad.... neid on rohkem kui küll. Kahju aga, et nii palju kaduma läheb. Ega kõike pole meeles meeles pidada.

Kas teadsite, et iga kord, kui midagi meenutate, paneb teie aju selle pildi täiesti nullist kokku, moonutades nii  iga kord seda mälestust? Seega teie eredaimad mälestused erinevad olnud olukorrast kõige rohkem?

Seda arvesse võttes, kas ongi vaja kõike meeles pidada? Niikuinii mu mälestused valetavad mulle...






Eile kaevasime interneti sügavustest üles ja puhusime tolmu ka ühelt vahvalt filmilt. Meie nautisime seda, ehk naudite teie ka :)

And now I start to run...

Oh, my sweet game.... how you play me..

Ma võtsin selle projekti endale mitte materiaalse kasumi pärast, mida ta pakub, see kõik on boonuseks. Ma alustasin sellega, et end ületada. Ma teadsin kohe, et ma ei ole seda tüüpi inimene, keda üldiselt sellistes ärides saadaks edu, kuid ma olin kindel, et ma tahan end arendada. See on palju rohkemat, kui lihtsalt äri, nii läägelt kui see ka ei kõlaks.

Ma olen mugav. Oi, kui mugav inimene ma olen ja teate, ausalt, see on nii igav. Ma vihkan seda, et ma naljalt ei suuda oma harjumuste kütkest lahti rebida. Ja ma tahan olla rohkem, kui ma olen praegu või vähemalt tunda vähe rohkem enda üle uhkust.. Kuid ma olen laisk! Liiga laisk, et võtta endale ette takistusi, mis võimaldaksid mul kasvada, kuigi ma vihkan paigalseisu..... ja minu laiskus on suurepärane kardin, mille taha peitub minu argus, minu hirm liikumise ees....
Seega ma tusaselt seisan, lasen sellel tundel end vaikselt süüa... või õigemini lasin, sest nüüd on mul minu projekt, mis mind lihtsalt sunnib liikuma. Ma ei saa lubada seisu, kuna see mõjutab liiga paljusid ning läheb sõna otseses mõttes liiga kalliks maksma. Ning nendel samadel põhjustel ei saa ma ka seda projekti jätta.
Ja kuigi on hetki, kus ma tahaks lihtsalt karjuda ja vanduda, tean ma, et see siht, kuhu ma jõuda tahan, on seda kõike väärt.

See on minu "MIKS". Pean seda endale vahel meelde tuletama :)

Nädalavahetusel toimus Poolas suur konventsioon ja oi, kui vahva see oli :) Laval käisid oma jutte rääkimas nii inspireerivad inimesed ja nende jutud olid nii liigutavad. Kõik on lihtsad ja tavalised inimesed. Alustanud veel halvemalt positsioonilt kui mina, mis pani mind mõtlema, et mille paganama pärast ei peaks siis mina hakkama saama?  Ma sain sealt nii palju energiat ja nii suure emotsiooni....

... et nüüd läheb jooksuks! Mulle pole kunagi jooksmine meeldinud, aga teate...
"Ma parem teen mõnda aega sellist tööd, mida mitte keegi teha ei taha, et hiljem elada elu, mida kõik ihkavad"
Tõsi ta on, härra Herr :)
(Taaskord, ei mõtle ma siin vaid materiaalset kindlustust)

Ja veel, ma lihtsalt pean ära märkima, mul on nii hea meel, et mul on selline (vabandage väljenduse eest) "pind pepus" paariline, kellega joosta....

... sest ilma Kadrita, seisaks ma juba ammu oma endises paigas, tusaselt šokolaadi (või jäätist) õgides, vihates olukorda, mille muutmise jaoks olen liiga mugav, laisk ja arg. Seega aitäh, mu armas õde :) Kellegi teisega ei tahakski ma teemanteid püüda!





90 päeva... 90 ääretult põnevat päeva. Elevus ei saaks olla suurem!

1009

Oh, kui hea on jalutada mööda tänavaid, vaadata inimestele otsa ning vaikselt muiates oma peas mõelda "Teie ei teagi, kui eriline on tänane päev minu jaoks!"

Heh, inimene on ikka naljakas küll ning seda ütlen ma enda põhjal.

Mul on olnud parim suvi. Ma sain tantsida, ma sain aega veeta minu kõige armsamate musirullidega, ma sain usinalt tegeleda oma mänguga ja ma sain rännata. Ma pole ühelgi suvel nii igas päevas kohal olnud nagu olin seda seekord ja ma hindan ja pean mälestusväärseks nende kolme kuu igat minutit.

Täpselt samad mõtted täitsid minu pead ka 9. augusti õhtul, mil pakkisin väsinult veel viimaseid asju kohvrisse ja seadsin järgmise päeva hommikuks kella 5.45 äratuskella helisema. Valetan, üks mõte oli veel "Ma ei viitsi homme Türki minna!" Kujutate ette! Ei viitsi TÜRKI minna? Kes mõtleb nii!?!?

Inimene, kes on olemasolevaga rahul! Tõesti ma tundsin või pigem kartsin, et Türgi reis ei suuda pakkuda mulle seda, mida olin siiani juba saanud. Nagu öeldakse peolt tuleb lahkuda siis, kui on kõige lõbusam... ja ma kartsin, et see vahva reis jääb juba unisemate tundide sekka, rikkudes nii kogu suve emotsiooni... 

Aga oi, kui rumalalt saab üks tüdruk mõelda... 

See reis, see kogemus, see koht, need inimesed... Juba päris pikka aega olen otsinud oma mõttelist oaasi, kuhu tumedal ajal põgeneda, sellist mälestust, millest kinni haarata, kui muu elu hakkab kuskile sügavale tõmbama ja ma sain selle, parema, kui ma oskasin endale ette kujutada :)

Minu ...

...eksootiline...

..lummav..

.

...naljakas...

...vabadust täis..

...põnevust pakkuv...

...paradiis.

Ja meie eesti grupp... Oeh, see meie eesti grupp :) Sõnad ka ei suuda seletada, kui suurt rolli te mängisite minu oaasi loomisel ja ma olen ääretult tänulik teile selle eest :) Ometigi ilma teieta oleks minu reis peale kolmandat päeva vaid hotelli toas nuttes möödunud ja kes küll sellist mälestust oleks tahtnud, seega suur aitäh teile :) Te olete soojad ja head :)


Olgugi et terve minu suvi oli suurepärane, on siiski Türgi see, mis mind mõtetes kummitama ja mida mina igatsema jään. Ja igatseda on ju tegelikult tore...

Vahest tahaks lihtsalt kaduda...
Minna kuhugi peitu
lõigata end lahti kõigest ja kõigist
istuda kuskil täiesti üksi
ja lihtsalt vaadata,
kuidas aeg sekund sekundi järel
mööda jalutab.


Mille paganama pärast on endale nii raske andestada?

Kas oled tähele pannud, et kui paned kõrvaklapid kõrva, hakkab kogu maailm kuidagi selle loo, mis parasjagu sinu pisikesest helimasinast tuleb, järgi liikuma.

See on minu jaoks üks imelisemaid tundeid (muidugi, kui seda ära tabada), kuna sel ajal mina olen dirigent, ülejäänud maailm (selle väiksemadki osad) minu orkester ja kõik liigub minu dikteeritud tempos. Hetkeks kontrollin mina elu, selle igat detaili. Olgugi et reaalsus on teine....

Aga nii palju, kui mina tean, on kõik kontrolli all... Ja mul on vaja seda tunda, kas või mõneks minutiks!

Ma oleks kui aasta tagasi rännanud. Täpselt aasta, ei sekunditki vähem või rohkem. Elevus, ärevus, lootus, kõditav tunne kõhus. Minu väike saladus, katsetus, kui nii võib öelda, on mind muutnud nii elavaks ning aeg ei saaks aeglasemini liikuda. Eile astusin sammu, veel paar nädalat ning siis näen kuhu...

Ma olen üpriski kindel, et varsti olen oma hoovis tagasi, aga äkki jõuan uude.... Ja ma ei saa naeratust näolt. Ma tean, et varsti variseb kõik kokku, aga praegu ma olen õnnelik. Elan illusioonis ja lootuses, see on ju ometigi lubatud. Polegi ammu sellist elevust tundnud, naudin seniks, kuni see haihtub... ja ta haihtub, sest ma olen nii piiril...

aga ehk läheb teisiti...

Ja mul on nii ükskõik,

sest peas on hoopis teised mõtted.

Ja see on nii paha, aga samas ka hea

vist….

Segadus, segadus, segadus

Tuleb koristama hakata!

Aga ei viitsi ja ei taha ka,

vist….

Keskendu ometi,

Sul on seda vaja!

Aga minu müür on saanud pisikese mõra,

või siiski mitte?

Kui vaid ise teaks…

Ma ei ole kuri teie peale,

armsad mõtted.

Teie mängulisus on isegi

pisut kõditav,

Aga praegu lihtsalt

Koondage end!

Kas või natukeseks…

Tere, väike puust linn!

Nimelt olen taas jõudnud Tartusse. Poolteist nädalat sain kodusaart nautida ja nüüd tagasi siin. Ma ikka mõtlen, kuidas mul on vedanud. Ma elan kahes linnas, mis mõlemad mulle nii armsad on. Nad võiksid nüüd veel üksteisele natukese lähemal asuda....

Minu nädal Saaremaal möödus nii kiiresti. Ühika toas istudes ja Mesikäpa Dops küpsiseid nosides tekib tunne, nagu polekski ma vahepeal kodus käinud. Aga käisin ja oioi kui tore seal oli :)

Alustades nädalavahetusest maal. Ma lihtsalt armastan Pärsamal käia, see on minu jaoks koht, kuhu põgeneda kõige eest. Koht kus lihtsalt olla, kus kõik on kuidagi nii paigas... Tubades jalutades on tunda sellist idüllilist harmooniat (kuigi ma tean, et need maja seinad on tunnistanud ka hoopis vastupidist) ning hoovis lihtsalt istudes saab nautida külaelu erinevaid võlusid: kaugelt kostuv muruniiduki hääl, lastelaste kilked ja vanavanemate vaidlused, lammaste dialoogid, lindude laul ning muidugi lõõmava grilli ja köetud sauna lõhn. Kas leidub kustkilt veel paremat kohta, kus end taas laadida?

Lisaks meie perele oli kohale sõitnud ka onu oma tütardega (pealinnast muidugi), kes mõlemad oma iseloomult parajad pulgad on (Oioi, kui kanged). Sellegi poolest on nad ääretult armsad. Väiksed lapsed ju alati on... Ning ka õe elukaaslane (keda ka tegelikult tuleks juba pere alla kategoriseerida... või peaksin ma pöörduma nende kahe poole kui õe pere? Ei veel.. vähemalt mitte senikaua, kuni mina end lahedaks tädiks kutsuda ei saa). Muidugi, nagu Mämmile tavaks, rakendati kõik tööle. Mehed ehitasid veranda põrandat ja naised vaaritasid töökatele meestele lõunaks süüa ja tegelesid lastega. Nagu ühes korralikus talus asjad ikka käivad! Lõunal panime isegi grilli püsti, kuid eriline lust seda grillimist nüüd küll ei saatnud. Nimelt õues oli 8 kraadi sooja, ilm oli ääretult tuuline ning sünged pilved saatsid nii mõnegi vihmapiisa meie süsi kustutama. Plaanitud grillpeo asemel, katsusime, ise paksudes jopedes, liha võimalikult kiiresti valmis saada ning siis tuppa seda sööma kobida. Tõestasime, et eestlased on grillirahvas... olgu või torm, aga liha peab särisema!

Esmaspäeval hõivasime Kerttu ja Karmeniga (Kerttu õega) Roomassaare linnuvaatlustorni. Oh, see oli vahva... hea muusika, tagamõttega muusika, vahvad ütlemised ja muidugi sikspäkk (If you, yes you, know what i mean ;) and I know you do! ). Väiksed jooksud, et sooja saada ning pisut mööda lõõritamine koduteel... Kõik see oli nii tore ja vajab peatset kordamist! Kerttu lihtsalt on kui väike tükike Saaremaad Tartus ja Tartut Saaremaal, seepärast temaga vist nii tore ongi :D

Teisipäeval sai batuudil hüpatud ja trikke tehtud, Wii-d mängitud ning mina õppisin ära, kuidas väga lihtsalt joonistada tibusid. Nimelt käisin oma vana tantsupaarilise sünnipäeval, kus tema väike õde ja vend mind usinalt oma tiiva alla võtsid ja mulle igasugu põnevaid asju näitasid. Sünnipäev oli väga vahva. Vanade sõpradega jätkus juttu kauemaks ning koju teki alla jõudsin pugeda siis, kui esimesed tööinimesed juba oma hommikukohvi lürpisid.

Ja minu mäng (nüüdseks reaalsus vist ikka). Minu tiimi on juurde tulnud sellised inimesed, et lausa lust vaadata. Nende energia on nii nakkav ja minu hasart praegu on sama tugev kui siis, kui ma sellega alustasin. Aitäh armsad energilised entusiastlikud ambitsioonikad tiimikaaslased. Te võtate ära minult kõik vabandused ja see ongi hea :)

Kevad on pugenud südamesse ning motivatsioon on suikunud unne... Liiga vara tulid kevad, mul on veel eksamid ees...

Kuidas ma saan keskenduda teatriteadusele ja saksa keelele, kui ainuke, millele mõelda suudan, on sellel rohelisel vaibal pikutamine, mis minu ühika aknast paistab. Tahan lasta päiksel end paitada, kuid ei saa. Õppima peab siin hallide seinte vahel, halli laua taga (Ja siin kohal ei kasuta ma sõna hall vaid meeleolu loomiseks, minu toa seinad ning lauad ja põrand ongi halli värvi).

Sel nädalavahetusel lähen üle pika aja taas koju. Selline igatsus on peale tulnud. Mitte et siin tore poleks. On! Ka veel kuidas! Tudengipäevad ja meie vahva grilliõhtu (Nendest ehk kunagi hiljem)... Iga päevaga muutuvad kepsutajad TÜ RKAst aina armsamaks :) Üks iganes vahva seltskond on ikka ühte patta sattunud... Aga kodu on siiski kodu, koht, kus ma saan end täielikult välja lülitada ja lihtsalt oleskleda. Kaks päeva puhkust, mida ma ei lase ühelgi eksameid puudutaval mõttel segada. Vägisi kiskusid suunurgad üles, kui seda kirjutasin.

Ja minu mäng? Minu mängust nüüdseks on saanud reaalsus... vist, ega ma päris kindel pole. Aga ikka on ta põnev. Ma tahan näha, kuhu mina selles jõuan ja ma ei mõtle, millisele tasemele, vaid just kuhu MINA jõuan. Kui kaugele oma mugavuseaiast julgen minna, milliseks ma muutun, mida ma saan ja mida ma kaotan. Ma pean end inimeseks, keda üksluisus rusub ning paigalseis lihtsalt ära sööb ja MonaVie hoiab mind liikumises, sunnib mind kasvama, arenema. Seepärast ma seda firmat armastangi (kuigi ma vahel pean endale seda meelde tuletama).

Off the topic: Huvitaval kombel mitmed kõrvarõngad on otsustanud minuga peitust mängida .. You can hide, but you can't run... Ükskord ma leian teid niikuinii!

Kui nüüd kõik ausalt ära rääkida....

Minu viimased poolteist nädalat oleks justkui ääretult pikad olnud, samas nad on möödunud nii kiiresti. Huvitav, ma polegi ennem kogenud sellist ajalist vastuolu, kuid mul on tunne, et jään seda tajuma veel mõneks ajaks.

Minu elu on võtnud hoopis uue pöörde ja seda just eelmisel teisipäeval kui minu õe suust kõlas: "Kristi....me selle teeme ära!" Eks ma olin juba selle mõtte omaks võtnud, kuid need sõnad tegid kogu kupatuse reaalseks... või enam vähem reaalseks, sest kõik see tundub praegugi mulle pisut mänguna. Ühe ääretult põneva mänguga, mis on mind päris jõuliselt endasse haaranud. Ma ei teagi, kas see on halb või hea...

Neljapäeval leidsin enda juba rooste läinud puusadele taas rakendust, nimelt käisime väikese seltskonnaga kohvikus Pierre salsa õhtul. Ei läinud minutitki kui juba olin sellest muusikast lummatud ning selle õhkkonnaga kokku sulanud. Minus kerkis igatsus võistlustantsu järgi kuid samas sain endale ka salsapisiku. Ma olen kindel, et Pierre'i kohviku põrand ning minu jalad saavad veel väga headeks sõpradeks.

Kõige värvikamaks seikluseks pean siiski oma reisi koju. See algas reede hommikul kell viis asjade pakkimisega, jätkus väikese koristusega, hommikusöögiga ning siis juba teekonnaga Tartu bussijaama. Hetk tagasi olin internetist vaadanud, et Tartu-Kuressaare bussile on 8 vaba kohta. Kuna minu teekond ühikast bussijaama on umbes 7 minutit, ei pidanud ma vajalikuks endale internetist pileti muretsemist. Muidugi ei oska üks noor naiivne neiu arvata, kui pikk tegelikult see 7 minutit on.... Nagu välja tuli, piisavalt pikk, et istuda bussijaamas oma kompsude otsas ja lehvitada järgi täis olevale Kuressaare bussile. Ega siis midagi, nett lahti ning uurima, kuidas nende Tallinna-Kuressaare bussidega ka on.... Taas nett näitas, et 11.45 bussile on 36 vaba kohta. Noor naiivne neiu arvab ikka, et kui hommikul kell 7.15 näitab, et bussis on alles nii palju vabu kohti, siis paari tunni pärast ei saa olukord ometigi palju hullem olla... Rõõmsalt istusin siis esimese Tartu-Tallinn bussile, kus rahulikult silma looja lasin... Tallinnas muidugi selgus, et noor ja naiivne neiu on olnud ikka ääretult naiivne, nimelt esimesed vabad kohad leidusid bussile, mis pidi väljuma kella kahest... see tähendab, et koju oleks ma jõudnud alles kella kuuest...

Õnneks lahenes olukord palju paremini ning Saaremaale jõudsin juba kella kolme paiku...

Kodus oli mind ootamas ema küpsetatud kohupiimakorbid (Oi, neid oli palju, kuid siiski olid järgmiseks hommikuks kõik kadunud) leib, kuklid ning meie pere lemmikuks saanud punane Spier. Hiljem ühinesid meiega veel minu õde oma elukaaslasega ning õhtule pani punkti traditsiooniline Eesti lauamäng.

Tänane algas meil munade värvimisega. Meie puhul on naljakas see, et mune värvides kasutame me alati lisaks sibulakoortele veel igasuguseid maitseaineid, teed, kohvi, tangu, oleme toonud õuest sammalt (seekord rüüstasime ema sõnajalga), kuigi me teame, et tegelikult need munadele erilist efekti juurde ei anna... Siiski on ju uhke ja põnev lisada karrit, tilli ja kartulimaitseainet lootuses, et ehk seekord läheb teisiti.

Ei läinud muidugi, aga munad tulid vahvad ikka.



Päeva jätkasime aga maal, vanaema juures. See on juba kõigile selge, et vanaema juurest tavaliselt veeretakse minema ning seegi kord pole mingi erand (arvestades tänast). Mämmi oli valmis küpsetanud 2 kulitši, teinud suure kausitäie kotlette ja valmis vupsinud ühe ääretult huvitava salati. Lisaks sellele tõi ema lauale pasha..... oeh, mu kõht on liiga väike...Õhtul sai veel saunas käidud ja niisama muljetatud... Kui hea on ikka kodus olla :)


Üks naljakas asi veel - Reedel (üle pika aja) panin ma tähele, sõites mööda Kuivastu maanteed, kui ilus ja huvitav on ikka see minu kodusaar :) Ei tea, kas see, kui märkan ilu teel, millel on varem sadu kordi sõidetud, on märk sellest, et olen liiga kaua eemal olnud?

Olematu tundmatu

Väljas on pime ja vaikne. Vaid üksikud lumehelbed, kes viimasest sajust olid maha jäänud, lagevad nüüd väsinult maapeale puhkama. Neil on jäänud veel loetud tunnid, kuni hommikupäike neid siit taas igavikuks minema pühib. Kõik ümberringi majades on juba unne suikunud välja arvatud vastasmaja teise trepikoja kolmanda korruse vasakpoolse korteri teine aken. Sealt särab jälle vastu tuli. Ja see tuluke ei lase mul magama. Mitte et ta häiriks minu toas valitsevat ideaalset pimedust, vaid ta häirib vaikust minu peas. Miks on nii, et just enne und karjuvad mõtted peas kõige valjemini. Igaüks proovib esile kerkida, märku anda, et tema on tähtsaim ning vajab kohest tähelepanu. Oh mõtted, jätke mind rahule... aga see tuluke sünnitab neid muudkui juurde. 

Mis toimub nende kardinate taga? Miks on jäetud see tuluke põlema? Kas selle on unustanud kustutada pereisa, kes on diivanile History kanalit vaadates magama jäänud, kuna ta ei soovinud heita ühte näägutava naisega, kes juba ammu tema silmis on oma veetluse kaotanud. Või on see naine, kes on ära vajunud TV3  jälgides, kuna ta ei suutnud enam oodata koju oma abikaasat, kes tihti firmapidudel peale viiendat napsi kipub unustama kuldsõrmust oma vasakus käes? Või oli tegemist hoopis üksiku vanuriga, kes oma päeva on maha maganud ja keda nüüd tänu sellele unetus kimbutab? Või oled seal hoopis sina?
Kindlasti oled see sina. Loed parasjagu minu lemmik kirjaniku Y raamatu "H" peatükki 15? Oh sellest peatükist ei saa mul küll... Või paned punkti oma viiendale luuletusele, mis räägib armastusest, egoismist, vulisevatest kevadvetest? Või hoopis teed parandusi oma viimase laulu noodilehes, mida sinu enesekriitika ei lase enne täiuslikkuse saavutamist ette kanda? Pole hullu, mulle meeldib toorus. Ma vaatan ja loodan selles aknas kõige enam näha sind. Mine sa tea, ehk vaatad sina just praegu minu aknasse? Aga sa ei näe mind... mina olen kardina taga peidus. Meie pilgud võivad sellegi poolest kohtuda. Olgugi et me ise sellest teadlikud pole.

Äkki sa vaatad seal ja mõtled, et miks minu tuli ei põle? Arvad niikuinii, et olen looder. Üks sellest hallist massist, kes juba enne südaööd end padjakinole suunab ja öö, kus mõtted kõige erksamad on, lihtsalt niimoodi mööda laseb. Kindlasti arvad, et loen vaid kõmu ja kollast ja suurimaks raamatuelamuseks on mul "Sipsik". Kella seier peab liikuma veel neli minutivahet, enne kui pendel lööb kolm korda... Ära pettu minus. Oota ma panen tule põlema. Oota hetk.. nüüd minugi oranžide kardinate tagant lõikab läbi pimeduse valguseviht. Kas näed? Ma olen nagu sina! Vaata! Kuid sa oled juba oma tule kustutanud. Hiljaks jäin. Oh me oleme kui kass ja hiir, mu armas olematu tundmatu. Homme jälle?

Homme!

PROCRASTINATION - miks ei ole sinu kohta eesti keeles nii kõlavat sõna, sest ma tahaks oma emakeeles väljendada seda, mis mind praegu valdab.

Viimased kuu aega on olnud minu motivatsioon õppida üpris maas. Küll süüdistasin halli külma ilma, pugesin selle taha, et vaheaja laine hoiab mind veel rajale tagasi ronimast. Kuid see vabandus on end ammendanud. Ometigi käib juba viies nädal...vaheaeg on ammu unustatud lõbu. Tegemist on lihtlabase laiskusega, mis nagu väike pagan minu vasakul õlal istub ning sositab mulle kõrva nii öelda "lebotamise" mõnudest. Ja siiani olen teda kuulanud, teoorias on see ometigi nii ahvatlev. Aga peale kuud aega praktiseerimist ei paku see mulle muud kui tunnet, et olen kasutu. Iga õhtu lähen voodisse mõttega, et homme olen tublim. Oh, see homme, mille taha on nii hea end peita. Iga päev on homme. Iga päev luban. Võta end ometi kätte! Täna tegin väikese sammu. Käisin raamatukogus ning võtsin endale "Eesti kriitika 19. sajandil", "Eesti kirjanduskriitika 1875-1900" ning lihtsalt enda pärast Tõnu Õnnepalu "Kevad ja suvi ja". Viimast kiitis minu kursaõde, kelle maitset ma tema üüratu lugemuse tõttu absoluutselt usaldan. Teised kaks 19. märtsil toimuva seminari pärast. Kui ma need nüüd ometi enne viimaseid tunde ka läbi loeks.

Praegu peaksin ma tegelema prantsuse keelega. Nimelt homme ootab mind ees minu elu esimene prantsuse keele töö. See mõte on pisut hirmutav, aga mitte piisavalt, sest sõnavara kordamise asemel olen otsustanud alustada blogi. Procrastination.. väga paha.. Samuti hingab mul kuklasse ka eesti rahvaluule ülesanded, mille tähtajaks on viis minutit enne naistepäeva. Meil on vaja lugeda seal tekste kultuuripärandist ja folklooriliikumisest ning ma lihtsalt ei suuda nii palju oma tähelepanu koondada, et nendest tekstidest piisavalt muljetavaldavaid pärle välja noppida. Pole hullu, homme on aega...

Tegelikult pole, tegelikult pole mul homme üldse aega. Vaid hommikutunnid on vabad, mille ma ka juba olen prantsuse ja saksa keelele planeerinud. Muidugi mõned tunnid peale hilja lõppevat tantsutrenni on tühjad, aga see tähendaks ajaga võidu jooksmist ning see omakorda stressi ja kokkuvõttes ääretult sisutühjasid vastuseid, mille pärast ma hiljem end kirun.

Ei..aitab küll! Lihtsalt tuleb end sundida....

Bonjour mesdames, mesdemoiselles, messieurs. Je m'appelle...